Sophia seisis järjekorras. Oli juba õhtune aeg, laagritunnid olid läbi ja kuulus Gaucho Grill jooksis otsa istekohtadest. Seetõttu kavatses naine pitsa kaasa võtta ning see teel laagrisse ära süüa. Mida ta ikka nii kaua bussis loksudes teeb - hea ju tund aega kulutada pitsa söömisele. Näitsik oli peagi järjekorras jõudnud kassani ning tellis endale pepperoni pitsa. Ta kavatses püsti seista ja oodata oma pakendatud toitu, et teistele jääks ruumi istekohti ja laudasid hõivata, kes koha peal süüa soovisid. Eemal märkas ta aga tüdrukutekampa, kes teda jõllitasid ning Sophia mõistis kohe, et nad teavad, kellega tegu. Neiule ei jäänud ka märkamata, et nad otsisid välja oma pliiatsi, mingi paberijupi ja telefoni. See võis tähendada vaid üht - nad on peagi Sophia juurde tulemas ja autogrammi palumas. Ilmselt veel ka pilte. Sophia ei ole kunagi olnud kuigi fännidesõnralik, sest naine ei ole oma kuulsust ise teeninud ja ei tohiks tegelikult mingeid fänne omada. Seetõttu vaatas ta kiirelt ümbrusesse ja märkas üht, ilmselt kahekümnendates ja pealekauba veel kuuma välimusega meest, kes istus üksi lauas ja ootas ilmselt samuti oma pitsat või muud toitu. "Tere õhtust," sõnas Sophia, kui võttis lauas istet. "Ma palun väga vabandust, et ma sinu lauda niiviisi tormasin, aga siin ruumis on teatud inimesed, kes minuga suhtlema tuleks, kui nad mind üksi näeksid ja kui nad arvavad, et ma olen näiteks kohtingul, siis nad ilmselt ei vaevu segama," seletas Sophia mehele lühidalt oma olukorda. Plikad viisid lõpuks pilgu naiselt minema ning ta sai rahulikult jälle hingata. "Igatahes, aitäh," tänas naine mehe ette juba ära.

OT: Kinni

Christian oli otsustanud, et sööb õhtusöögiks pitsat. Polnudki ammu rämpsu söönud. Kuna noormehel kusagile kiiret polnud, otsustas ta, et sööb koha peal. Ta tellis omale ühe suure hawaii pitsa ning joogiks sinna kõrvale ühe ananassimahla. Ta oleks õlle võtnud, kuid ta oli siiski autoga. Plaan oli tal pärast poest igal juhul läbi käia.

Ta valis välja laua ning istus selle taha, jäädes oma pitsat ootama. Ta jõi ära juba pool oma mahlast. Janu oli lihtsalt nii suur. Nüüd jäi tal aega ringi vaadata. Inimesi jälgida. Mida muud teha. Peagi kiirustas tema laua juurde üks tütarlaps, kes kiirest talle seletas, miks ta noormehega ühte lauda istub. Selle peale hakkas noormees kergelt naerma. "Ole lahke" lausus ta kogu selle asja peale. Hetkeks viis ta pilgu inimestele, kes tahtsid neiuga juttu teha, kuid peagi loobusid. "Vanad sõbrad? " uuris Chris. Tal polnud aimugi, mis tegelik põhjus olla võis. Noormehe huulil valitses õrn, vaevumärgatav muie, kui ta nüüd oma küünarnukid lauale asetas ning tüdruku poole vaatas. Kuidagi tuttav tundus ta.

Sophia naeratas, kui kutt suhtus sellesse üllatavalt sõbralikult. Need tüdrukud hakkasid seal lauas oma telefone, pastakaid ja paberilipikuid kotti tagasi toppima, seega tundus, et ta oli vist päästetud. Vist. Ega iial ei või teada, kaua nad seal passivad ning ootavad, et Soph lahkuks oma niiöelda kohtingult. Ega see ei olnud kohting ju tegelikult, aga nemad seda ei teadnud, thank god. "Ei ütleks. Lihtsalt inimesed, keda eelistan vältida," vastas neiu. Kuna olukord hakkas vaikselt maha rahunema, taipas Sophia viimaks, et võis kellegi koha hõivata. "Kas sa ootad kedagi? Sõpra või tüdruksõpra?" uuris tüdruk pisut tagasihoidlikult. Seljuhul peaks ta ju lahkuma. Noh, see 'tüdruksõber' oli sinna küll meelega lisatud, aga Sophia lootis, et too noormees on üksi. Kuid kes küll seda usub, et tollel kuumal mehel tüdruksõpra pole. Hetk, kus neiu mõtted liikusid riivatuse suunas. Peaks pisut mõtetega tagasi tõmbama, eks? Kuigi ei tahaks. "Kuna ma siin juba olen, siis oleks ka meeldiv tutvuda. Ma olen Sophia."

"inimesed keda vältida?" ei saanud Christian päris täpselt aru. Mispärast siis? Aga ega ta ei peatunud sellel. Ju oli mingi mõjuv põhjus, mida noorukil lihtsalt teada vaja polnud. Küsimuse peale muutus noormehe muie naeratuseks. "Sind ootasin" lausus ta pooleldi naljatades. Uued tutvused olid alati teretulnud. Kindlasti ei puudunud lausest ka väike flirtiv toon. Chris ei olnud siiani kokku pannud, et räägib laagri'lapsega'. Aga tuttav oli küll teine. "Ei oodanud oma sõpra" lausus ta. "Ega tüdruksõpra" lisas ta sinna juurde. Tal oli õhtu iseendale. Vähemalt siiani oli. "Alex " tutvustas ta end siis neiule, kui too seda tegi. "Väga meeldiv" lisas ta ning naeratas siis. Peagi toodi ka tema pitsa. Ja seejärel ka neiu oma. "Võtsid kaasa?" uuris ta. "Kusagile minek" küsis ta edasi.

"See on pikem jutt. Noh, tegelikult mitte kuigi pikk, aga isiklikum," sõnas Sophia. Ta tundis end pisut ebamugavalt, kui temalt taolisi küsimusi küsiti, mis nõudsid vastust 'mu paps on kuulsus ja sellepärast saan endale tohutult fänne kaela'. Sest ega ta ei tahtnud ju seda. Ta ei ole seda ära teeninud. "Ah et mind? Väga meeldiv," ilmus neidise näole naeratus. Ta teadis, et tegu oli naljaga, aga oskas nendega kaasa minna. Sophia üritas kõigest väest muiet tagasi hoida, kui mees mainis, et ta ei oota sõpra ning ega ka tüdruksõpra. Ideaalne kokkusattumus, eks? Tema sattus puhtjuhuslikult lauda kuuma kutiga, kes ei ole hetkel kedagi ootamas. Meeldiv oli tutvuda, tõepoolest. Ja oh kui meeldiv. Aga ta ei öelnud seda välja. Sophia tänas ettekandjat, kui too mõlemate pitsad tõi. "Ma võtsin toidu kaasa, jah. Esiteks, sest siin restoranis tundus olevat üsna vähe kohti ja teiseks, ma pean laagris tagasi olema enne öörahu," seletas näitsik. "Ja võin ma küsida, miks sa üksi sööd? Sest kedagi sa ju ei oota."

Noormees noogutas kergelt, kui kuulis, et see oli isiklik teema. Seda ta arvaski, et tal pole seda vaja teada, mis see põhjus oli. Kui Sophia naljaga kaasa läks, ei kadunud naeratus noormehe huultelt. Väga tore inimene kellega aega veeta. Avatud, sõbralik ning jagab nalja. Kuulnud nüüd sõna laager ja öörahu, kergitas Chris üht kulmu. "Mis laager?" uuris ta. Ta oli pisut ehmunud, kuid ei näidanud seda välja. Kui oleks ta Liberty laagrist ja neid koos nähtaks, ei tõstaks see head. Igaljuhul mitte väljaspool laagri territooriumi. "Üksi tulin sööma jah. Keegi ei tulnud minuga " seletas noormees ning ta ilme pehmus taas.

"Camp Florence. Oled võib-olla kuulnud sellest," vastas neiu, näol ilutsemas õrn muie. "Siin saarel on kaks laagrit, mis on mõeldud noortele. Päris kuulsad on need igatahes, vähemalt USAs," tegi Sophia väikese lühisissejuhatuse, kuid ei kavatsenud hakata mõlemast laagrist pikalt rääkima. Ta oli kodus olles kaua mõelnud, kumba laagrisse võiks minna. Camp Florence jäi siiski peale, kuna seal on juba põhiainetes lasketiir, kanuuga sõitmine ja taolised asjad. Kahju, et ta ainult surfi õppida ei saa, see huvitaks neidist kõige rohkem. "Well, nüüd olen siin mina seltsiks, kui sa just mind ära ajada ei taha," naeris Sophia. See on pisut üllatav küll, et Alex oli restorani üksi sööma tulnud, üldjuhul oli ikka inimestel kaaslased kaasas. Sophie ei armastanud ka üksi söömas käia ja seetõttu võttis ta kas toidu kaasa või oli mõne sõbra kaasa tirinud.

Lõpuks sai Alex teada, et tütarlaps käib Florence laagris. Oeh, tore. Kahju küll tegelikult, et nad samas pole. Oleks ju tore seda tuttavat nagu vahepeal laagriplatsil näha. "Olen kuulnud jah neist" rääkis Christian. "Töötan Libertys" lausus ta lõpuks ka välja ning muigas kavalalt. "Ära ma sind ajada ei taha, aga pitsa võiks kaasa võtta küll ja jalga võiks ka lasta" rääkis noormees. "Kui meid koos nähakse, laagri alguses, ei tõota see head" seletas ta. Aga mis variandid neil olid? Mingi metsatukk? Istuvad autos ja söövad? Aga miks mitte. Muusikat saab lasta, söök on olemas ja seltskond ka. "Millega sa laagrisse tagasi kavatsused minna?" küsis ta. Ehk saab Chris peale sööki ta kusagile ka maha visata. Noormees lasi ettekandjal oma pitsa kaasa pakkida. Sinna nad jääda ei saanud.

"Nii et õpetaja," muigas näitsik taaskord. Teda ei hirmutanud absoluutselt fakt, et Alex on Camp Liberty pooldaja ning pealekauba töötab seal. "Mis aineid sa õpetad?" uuris Sophia edasi. Ta ei osanud arvatagi, aga oleks ju peaaegu tolle kompu endale õpetajaks saanud, kui oleks Camp Libertysse hoopiski läinud. "Mulle sobib väga hästi. Pealegi, on minu pitsa juba pakitud ja kaasa võtmiseks valmis. Ainult jook on puudu," sõnas ta. No joogi kavatses ta osta, kui on restoranist väljumas, hetkel ei hakanud ta leti juurde jooksma. "Ilmselt ei tõota head, aga kus meil ikka koos einestada," arvas Sophia, "või on sul mõni salajane koht pakkuda?" Naise nägu kaunistas naeratus ning kaval pilk, mis oli mehele suunatud. "Ma loodan ikka, et buss viitsib edasi-tagasi sõita. Varsti on üks minemas ka, kuhu ma mõtlesin minna, aga kui sa pakud paremat lahendust, siis ma ei hakka bussiaegu enam uurimagi," vastas ta, "ma niikuinii vihkan ühistransporti. Alati ülerahvastatud ja umbne."

Noormees muigas endamisi. "Surfamine ja lasketiirus olen ka" rääkis noormees. Üks oli tema suur lemmik. Teine hobi. Lastele õpetas ta neid aga suurema heameelega. Hetkeks jäi Christian nüüd mõttesse, kuhu minna. "Kusagile ranna äärde. Ikka mõni pink seal kusagil on. Ja hiljem võin su ju laagri lähedale maha panna. Bussipeatusesse näiteks " pakkus Chris välja. Juba tõusis ta püsti ning oli valmis liikuma. Mõlemad karbid kätte võtnud, liikus ta ukse poole.

"Mida ma ka ei annaks, et sufri õppida. Aga Florence's ei õpetata seda kahjuks," lausus Sophia. Noh, ega neil pole seal ju liivast mereranda ja suuri laineid ka, mille harjadel sõita. Aga surf oli üks väheseid ekstreemspordi liike, mida ta proovinud veel ei olnud ning kunagi tulevikus kindlasti kavatses. "Sounds good. Kui sa ei karda just vahele jääda, et mind bussipeatusesse viskad," muigas Sophia kavalal ilmel. Tema ei kartnud küll, aga oligi vähe asju, mida Soph üldse kartis. "Ranna äärde minek on päris mõnus. Ja romantiline," naeratas näitsik. Romantiline, sest päike hakkas juba vaikselt loojuma. Lisaks oli väljas soe ja ideaalne ilm pikniku jaoks. Enne restoranist väljumist ostis Sophia kiirelt ühe Coca, et midagi juua oleks ning suundus seejärel uksest välja. "Nii, juhata mind oma autoni. Ma eeldan, et sa ikka oled autoga?" kõlas tema eeldus pigem küsimuse moodi. No ta tõesti ei teaks, kuidas nad pitsad randa toimetaksid, kui kutt mootorrattaga oleks.

Noormees naeratas endamisi ning lasi siis Sophial restost väljuda, hoides talle ust lahti, kui too oma Coca oli ära ostnud. "Jah. Romantiline tõesti" lausus ta ning naeris endamisi. Sellisel kellaajal ilmselt polnud kedagi enam liikumas seal. Aga ega ei või iial teada. Christian jalutas pitsadega oma auto poole. "Jah, auto" lausus ta ning muigas endamisi, kui signa maha võttis ning uksed autol lukust lahti tegi. Ford mustang. Lõpuks oli see auto tema. Noormehe lemmik, millest ta unistanud oli. Ta käivitas auto ning nii kui neiu autosse istus, tagurdas Chris parklast välja ning hakkas sõitma. Kõigepealt poest läbi. Bensukas sobis ka. Kiirelt jooksis ta ning võttis kolm õlle. Tagasi autosse jõudnud, saidki nad mereranna poole liikuma hakata.

Peagi nad olidki kuti auto juures. Oma mõtteis ta kommenteeris head valikut, kuid ei osanud seda kommentaari kuidagi sõnadesse panna. Seega istus autosse ning passis seal kuni nad rannani jõudsid. Bensukasse polnud tal vaja minna, tal oli just ostetud jääkülm Coca ning Soph ei saaks niikuinii alkoholi kätte. Polegi tarvis. Randa jõudnud, väljus naine autost ning silmitses kaugusesse. Pinke oli piisavalt, mõned neist täis, mõned tühjad. Kuna oli päikeseloojang, siis teerajal jalutas käsikäes palju paarikesi kui ka leidus rattasõitjaid ning rulluisutajaid. Mõnus õhtu. Sophia valis ühe pingi välja, mis tundus asukoha ning vaatepildi poolest ideaalne. Ta kujutas alati oma esimest ametlikku kohtingut päikeseloojangus. Kahjuks pole ta kuttide katsetele vastanud naine kohtingule viia. Just sellepärast, et need mehed teda ei huvitanud. "Muideks, kui sa õllet jood, siis ei tohi sa enam sõita," mainis Sophia nii muuseas, avades pitsa karbi ning tundes seda suurepärast pepperoni aroomi.

Chris parkis ranna parklasse. Kui nad autost välja said, liikus noormees Sophia järgi. Nad peatusid pingil, kust avanes imeilus vaade. Ta andis tüdrukule tema pitsa, endale võttis oma. "Õlled on pärastiseks" lausus Christian ning võttis siis ühe pitsatüki. Oleks olnud ebaviisakas laagrilapsega koos juua.

Sophia naeris kergelt selle peale, aga pole hakanud midagi ütlema. Selle asemel võttis naine ühe pitsatüki ning hakkas seda sööma, hoides pilku kaugusest tuleval paarikesel, kes hoidsid käest kinni ning naersid pidevalt. See oli ilus vaatepilt, aga samas kurb Sophiale. Esimene tükk sai näitsikul söödud, vahepeal jõi ta jooki peale, ning jätkas siis teisega.

Noormees muigas endamisi ning viis ka enda pilgu vaatele. Ka üks paar ei jäänud märkamata. Peagi viis Chris oma pilgu tagasi tidrukule, kes kuidagi mõtlik järsku tundus. "Millest sa mõtled?" küsis ta, lootes et ta liiga uudishimulik ei tundu. Christian jätkas pitsa söömist. Kuradi hästi maitses ikka.

"Ei millestki olulisest. Lihtsalt on hea näha, kui inimesed on õnnelikud," sõnas Sophia. Ta viis oma pilgu tagasi mehele, sest too paarike, keda ta jälginud oli, hakkas aina lähemale jõudma, ja muigas õrnalt. Teine pitsatükk oli samuti ära söödud. "Kaua sa juba Libertys töötanud oled?" uuris näitsik midagi mehe kohta, et neil jutt üleval püsiks, mitte ei oleks awkward silence.

Mees muigas selle vastuse peale, vaadates hetke veel tolle paari poole. Jah. Nad olid õnnelikud. Noormehel endal oli paar suhet olnud, kuid tüdrukud olid liiga klammerduvad, ei andnud ruumi ja ka huvid olid täiesti erinevad ja aega koos veetmiseks jäi vähe. "Ma olen nüüd teist aastat" vastas Christian küsimusele, viies ka pilgu tagasi tütarlapsele. Ta jätkas pitsiga. "Enne olin laagri andunud fänn " lisas ta sinna juurde ning muigas rahulolevalt. "Ja sina?" uuris Alex. "Esimest, teist.. Viiendat aastat juba,?" küsis Chris veel.

Sophia on pikemat aega juba kedagi enda kõrvale igatsenud. Ta lihtsalt üritas seda mitte välja näidata. Kõikidele kandidaatidele on neiu siiamaani korvi andnud, sest nad huvitusid ainult temaga magamisest. Näitsik võttis näppude vahele kolmanda pitsatüki ning hammustas sellest ühe ampsu. "Esimest aastat alles. Ma sain hiljuti nendest laagritest üldse teada ja tundus nagu suurepärane koht, kus oma suve veeta," vastas Soph. Ehk tulebki sellest meeldejääv suvi, kes teab. "Mul on kindel kavatsus tagasi tulla, aga võib-olla järgmine kord Libertysse," lisas ta veel kerge muigega. Alex näeks ka siis uute õpilaste seas tuttavat nägu. Sophia viis pilgu taaskord päikeseloojangule. See oli lihtsalt jalustrabav. "Tead, ma kujutasin nii alati ette oma esimest kohtingut," mainis ta nii muuseas.

Noormees muigas. Või et esimene aasta. "mis Florenceil viga on siis?" uuris Chris, kui kuulis, et Sophia järgmisel aastal ühest teise üle tahab minna. Kas juba oli põhjus? Või Niisama proovimiseks. Chris jätkas ikka oma pitsa söömist. Pool oli juba läinud. Nüüd teise poole kallale. Kuulnud lauset, muigas noormees endamisi. "Aga selle saad ju teoks ka teha" lausus Alex seepeale. Alati püüelda oma unistuste poole, isegi kui asi on pisike, kuid tähtis sulle. "Lihtne teostada" lisas noormees sinna juurde.

"Midagi ei ole viga. Kõik on tip-top. Aga ma valisin päris kaua mõlema laagri vahel ja Florence jäi peale. Tahaks näha, mis Libertys toimub ja kuidas elu seal on," arvas Sophia. Nii sai ta ka oma lemmiku valida. Katsetada on alati tore ju, ühes kohas liiga palju olemine võib lõpuks ära tüüdata ja tuleb midagi uut proovida. "Kuidas seda lihtne teostada on?" küsis Sophia ja turtsatas seejärel, sest selle teostamine ei tundunud kuigi võimalik. Tema ei ole inimene, kes kutsuks kuti kohtingule ja organiseeriks selle. Näitsik ootab alati ise, et keegi temast huvituks.

Noormees noogutas kergelt. Ennem ju ei teagi, kas meeldib või mitte, kui ei proovi, seega Chris sai väga hästi aru. Kuulnud küsimust, ilmus Christiani huulile kerge naeratus. "Ise pead orgunnima" lausus ta, kui oli suu pitsast tühjaks söönud. Alles oli vaid paar pitsatükki. "Kutsud kellegi kohtingule ja tood ta siia. Nii ongi" lausus nooruk. "Muidugi void ka ootama jääda," lisas ta juurde ning naeratas lohutavalt. "Aga siis ei pruugi see kohting su ootustele vastata, kuna sina ei kontrolli seda" seletas ta, miks oleks parem ise seda teha.

Sophia turtsatas taaskord. "Ma ei ole just tüdruk, kes kutsuks kellegi kohtingule," lausus naine. Pealegi, tal ei olnudki hetkel kedagi silmapiiril. Ta saabus just ju laagrisse, kus oli mõnega tutvunud ja kuumi kutte leidus, kuid laagrisuhted ei tõotanud tulla kuigi tõenäolised, sest kahe ja poole kuu pärast läheksid teed niikuinii lahku. "Ma arvan, et ma parem ootan, kuni see õige lagedale ilmub. Nii meeleheitel ma ka pole," naeris neidis kergelt ning sõi näppude vahel oleva pitsatüki lõpuni, jõi Cocat peale ja sulges seejärel karbi. Alles oli pisut vähem kui pool pitsat, aga kõht sai täis ning ta kavatses hiljem sellele lõpu peale teha.

Mees muigas endamisi. "Miks sa ei ole siis? Mulle tundud küll sellist tüüpi inimene, kes teeks nii" lisas ta. Selles polnud midagi imelikku, kui tüdruk poisi kohtama kutsub. Aga ega kiiret ei ole. "Küll see õige ka ükskord saabub" lausus Alex. Ka tema ootas seda. Seda õiget.

"Esiteks, mul ei ole hetkel kedagi silmapiiril, keda välja kutsuda ja teiseks, ma arvan, et oleksin nagu iga tüdruk, kui mulle keegi meeldiks - liblikad kõhus, närveeriksin ja ütleksin kõiki valesid asju," lõpetas Sophia oma jutu tagasihoidliku naeratusega. Poisi kohtingule kutsumisest ei tuleks ilmselt mitte midagi välja, kui ta ise närveeriks. Parem on lasta asjadel lihtsalt juhtuda. "Kiiret ei ole ju," sõnas näitsik muigega. "Ma olengi ilmselt liiga noor selle õige leidmiseks."