Õpetajad olid Camp Florence'i avapeo jaoks söökla peaaegu täiesti tühjaks teinud. Lõunalauad olid samuti liigutatud lõkkeplatsile lähemale, et õpilased kui ka õpetajad saaksid seal toite nautida. Ühele lõunalauale oli paigutatud mitu pakki vorstikesi, ribikarpe, ja mitmeid erineva maitsega potikesi lihaga ning kanaga. Lisaks oli seal plastikust kahvlid, noad ja taldrikud. Ketšupit ja muid kastmeid, mida grill-liha kõrvale süüa, leidus samuti. Mitu kaussi toorsalatit oli samuti valmis tehtud. Leiba, kukleid ja igaks juhuks kaa saia oli sinna toodud. Kõige äärde oli veel paigutatud mahlapakke ja suured läbipaistvad topsid. Taustaks mängis muusika, mingi Jamaica raadiokanal. Jõulutulukeste moodi tuled olid samuti puude okstele ja mujale riputatud, kui pimedaks läheb, siis oleks mingi väiksemgi valgustus. Eemal tantsis mingi tüdrukute kamp kõlarite ääres, kuid need olid ka ainsad tantsulised hetkel. Ettevalmistusi tehti päris mitu tundi ning seitsmest hakkas ametlikult suur avapidu.

Laagri direktor pidas ühe lühema kõne ja seejärel süütati suur lõke lõkkeplatsil. Ka grillile pandi tuli alla, et varsti saaks liha peale panna. Paljud olid endale juba hõivanud ühe laua kas üksi või seltskonnaga. Kenneth oli kallanud endale pisut apelsinimahla ning istus üksi ühe laua taga, hoides pilku ümbrusel, et leida üles oma toakaaslased. Nad pole vist veel pidustusele ilmunud. Kõht oli juba päris tühi ja seeõttu jälgis ta eemalt, kuidas liha grillile asetati. Grill oli üsna suur, seega sellest esimesest portsust said päris palju endale kõhu täis. Ja alati pandi ju liha grillile veel juurde, kui valmis toit ära võeti. Majakestest voolas rahvast aina juurde ja pidu oli juba hoo sisse saanud.

Kuigi Maya polnud otseselt väga pidude inimene, leidis ta, et avapeole peaks ikkagi ära käima. Ära nägema, mis rahvaga ta siin olema peab. Võib-olla tutvusi sobitama, et aeg lõbusamalt mööduks.. ja mis ta üksi ikka seal majakeses istub, või uitab niisama kuskil ringi. Kuigi mingi diskovärk pidi seal ilmselt toimuma, otsustas neidis siiski ma oma kitarrikoti koos sees oleva pilliga kaasa võtta. Sest mis lõkkeõhtu see ilma akustilise muusikata on. Pealegi oli see pigem spordilaager, seega ei saanud väga kindel olla, et keegi teine millegagi lagedale tuleb.

Et õhtu veidi jahedam oli, otsustas ta endale pikad riided selga panna. Et ei oleks vaja vahepeal mahakesse riideid vahetama joosta. Jalas punased ketid ja helesinised kõrge värvliga teksad. Üle pea oli tõmmatud The Beatlesitega tsärk ning et külma eemal hoida oli ta ka halli kardigani selga tõmmanud, jättes esialgu selle veel kinni nööpimata. Juuksed sätitud lohakasse krunni.

Avatseremoonia ära kuulanud ja vaadanud, tõmbas ta ennast kogu kärast veidike eemale. Et kogu massi oleks parem jälgida. Oma majakaaslasi polnud ta senini märganud, oleks võinud ilmselt nendega liituda, kuna neid teadis ta kõige paremini. Ja kõigil teistel tundus piisavalt tegemisi olevat, et Maya neid segama ei läheks.

Spoiler:

Sophia pidas avapidu vaid alguseks. Ta arvas, et kellegi majas toimub kindlasti afterparty ning ilma mõne siidrita ei saa seda mööda lasta, mistõttu lasi näitsik ühel tuttaval linnast endale paar siidrit osta ja peitis need oma voodialusesse sahtlisse. Kui ka täna aftekale ei jõua, on hea, et need tulevikuks olemas on. Igatahes astus Sophia oma majakesest kaheksa ajal välja, peale seda kui oli mõned tunnid ja peale seda end korda sättinud. Tuli välja, et õues ei olnud üldsegi enam nii soe kui lõunal. Seega pidi ta riided ära vahetama, mille peale kulus omakorda viisteist minutit. Soph leidis endale pisut soojema outfiti ja suundus lõkkeplatsi poole.

Avatseremooniast jäi ta ilma aga ega neiu ei olnudki sellest kuigi huvitatud. Söögi järgi tuli ta igatahes. Lihad, ribid, vorstikesed ja kanatükid küpsesid grillil ning levitasid üle terve platsi mõnusat aroomi, mis pani suu vett jooksma. Algatuseks võttis naine topsi, kallas sinna ananassimahla ning võttis istet ühe tühja laua ääres. Tuttavaid nägusid ta hetkel veel ei näinud.. ei, oota, eemal oli Maya. Sophia ootas, kuni lõpuks tüdruku pilgu tabas ja tema poole lehvitas, näidates seejärel käega, et too temaga lauas liituks.

Kedagi teist tuttavat, nagu näiteks Nell ja Daisy, ta hetkel ei näinud, võimalik, et nad olid lihtsalt rahva sisse ära kadunud või üldse kuskil eemal, sest majas ju neid ka polnud. "Hei," tervitas Sophia Maya't sooja naeratusega, kui too laua juurde jõudis. "Päris armas pidu. Aga paljud on siin juba omavahel tutvunud ja gruppidesse võtnud, ma vaatan."

Outfit

Spoiler:

Florence seintel olid igalpool avamispeo plakatid, mis tõotasid vaid üht -söömisorgiat. End juba päev varem valmis pannud, võttis Adrian oma valmis pandud riided ja pani end riidesse. Pidu pidi kuuldavasti hakkama kell seitse, kuid sellel ajal polnud aega sinna peole minna, sest naaberlaagrist sai igasugu kutseid, et sinna minna. Jah, need kaks laagrit pildid küll rivaalid olema, samas olles esimest aastat siin, ei tundunud, et oleks vaja kellegagi mingite vanade tülide pärast hakata ise nüüd mõõdupuud võtma. Pealegi peo algused polnud kunagi olnud huvitavad, sest siis rahvas alles kogunes ja Addy ei viitsinud oodata millegi toimuma hakkamist. Ta veetiski nii umbes tunnikese Liberty alal, tšillides seal enda vanustega, kuid tuli lõpuks ikkagi ära, et tutvuda ka oma laagri rahvaga.

Kohale jõudes paistis, et nende laagris oli isegi veidi kirevam seltskond kui libertys. Söök, mis paistis kõikidele teistele küllaldaselt isuäratav, ei tekitanud Adrianis mingit isu. Välja arvatud need toorsalatid ja mahlad. Otsinud ülesse endale vajalikud nõud, haaras ta endale mingit värske salati taolist ollust, mis nägi välja päris huvitav, kuid toortoiduga ongi nii. Alati ei näe välja hea, kuid maitse on hirmuäratavalt hea. Juurde võttis ta meloni suupisteid, mida pakuti põhitoidu lauast natukene eemal.

Varem oli ta kohanud oma toakaaslast, Kennethit, kuid see oli ka vaid korraks. Seega võis mitte nii uhkelt endale tunnistada, et ta oli täiesti võõras seltskonnas. Adrian polnud sellist tüüpi ka, et hakkaks kellegi külje alla ujuma, ta otsis omale mingise istumiskoha ja mugis rahulikult salatit.

Spoiler:

Pidutsemine oli viimane asi, mida Daisyle meeldis teha, vähemalt siis, kui peo põhikomponendiks oli alkohol. Arvata oli, et siin seda polnud, vähemalt nii lootis tüdruk, kes ise ei seedi siidreid, viina või teab mis muid alko tooteid. Varajane, nagu ta oli, jõudis üsna õigel ajal kohale, ehk siis kell seitse. Kogu selle aja jooksul ei teinud ta midagi erilist, käis ja vaatas mida need inimesed seal grillivad ja süüa pakuvad.Tundus, et midagi ei toimunud veel ehk siis tuli välja otsida kõrvaklapid ja otsida mõni kutt, kellega aega parajaks teha.

Mõnda aega rääkis ta ühe grilliva onuga, kes üritas kõigest väest oma tööd teha, samal ajal, kui Daisy teda ümber piiras oma jutuga. Ta rääkis toakaaslastest pika jutu maha, kuid see mehike ei vaevunud teda kuulama. Tuli leida järgmine toitu valmistav onu, sest äkki oli mõni neist vähe jutukam.

Pilguga üle platsi lasknud, märkas Daisy oma toakaaslasi, kelle juurde ta ka läks. "Hei," ütles ta nüüd, püüdes jätta seda 'hei, mul on suht igav ja pole midagi teha, äkki võtaksite kampa?' muljet.

Silmanurgast nägi ta kedagi justkui viipavat. Suunanud oma pilgu sinnapoole nägi ta Sophi. Otseloomulikult liikus ta majakaaslase juurde. "Õhtust," naeratas neidis, võttes istet ning kitarrikoti maha asetades. "Armas küll, aga lõkkeõhtutega käib akustiline, mitte diskomuusika kokku," muigas Ara, kergelt jalaga oma kitarrikotti toksates. Selle peale, et paljud juba oma gruppidesse kogunenud olid, kehitas neidis aga lihtsalt õlgu. "Ütleks, et mistahes suurema peo kohta üsna tüüpiline. Niikuinii on lõpuks mingid kindlad grupid," ja enne kui teema edasi minna sai, liitus ka Daisy nendega. See esmamulje, veidike ebalev ja 'mul pole kusagile mujale minna' oli tegelikult täitsa armas. "Õhtust, Daisy. Istud ka meiega?" uuris Boa, naeratades Raed vaadates.

Kuigi kell oli juba palju, ei olnud Mayal tegelikult kõht väga tühi, mistõttu ta toidu võtmisega ei kiirustanud. Las need esimesed näljased võtavad kõigepealt toidu ära, küll tal aega on endale midagi ette tõsta.

Ethan oli ilmselt üks nendest inimestest, keda ei oleks keegi noormehe tuttavatest osanud siin laagris kohata. Tegu polnud siiski kõige parema seisusega perekonna kasvandik ning pealegi polnud sellised laagrid väga temalikud. Ta tundis ennast sellistes kohtades alati võõrana, kes ei sulanud kunagi sisse. Justkui oleks ta ainuke mustanahaline keset valgetest inimestest koosnevat linna. Ometigi otsustas noormees kandideerida, saades stipendiumi, et üks suvi sellises toredas kohas veeta. Pealegi oli see hea võimalus reisimiseks, sest LAst pole Ethan palju väljas käinud.
Enda majakaaslastega kohtus noormees päeval põgusalt, uurides pigem ümbrust ja ühendust linnaga. Kunagi ei tea, kui puud ja meri kopa ette viskab ning natukene tsivilisatsiooni näha tahaks. Õhtuks pani noormees endale selga tumehall t-särgi, mustad teksad ja tennised. Kuna õhtu lubas soe tulla, ei hakanud ta enda tagi kaasa võtma, et seda ülejäänud õhtu käes tassida.
Jõudnud lõkkeplatsile, võttis Ethan endale ühe joogi ning seda vaikselt juues kõndis ta mööda erinevatest võõrastest nägudest, keda ta kindlasti suve lõpuks suht hästi teab, otsides kas enda majakaaslasi või mõnda teist juhuslikult siia sattunud tuttavat.

Spoiler:

Sophia oli juba varem märganud kitarrikotti, kuid ei hakanud selle kohta midagi pärima, kuni Maya lõpuks ise seda mainis. "Kas sa kavatsed meile midagi mängida?" uuris näitsik kerge muige ja kavala ilme saatel, kuid see oli ilmselge, et ta kavatses pisut kitarri tinistada, muidu poleks Maya seda ju kaasa tirinud. Oleks midagi teistsugust selle klubimuusika keskele. Aga probleemiks saigi see taustal olev klubimuusika, seega peaks a) paluma neil muusika maha keerata või b) Maya mingi kamba kokku koguma ja minema privaatsemasse kohta, et mõni lugu esitada. Ükskõik, kumb variant, oli arukas. Sophia kehitas lihtsalt õlgu selle peale, et kõik puntidesse kogunevad. Neile hakkas ka ju punt kogunema, sest Daisy ilmus nende juurde kampa. "Hei," tervitas Soph neidist lõbusa naeratusega, ent ei hakanud küsima, kas too sooviks liituda, kuna Maya jõudis juba ette. Sophial polnud selle vastu midagi, ongi tore, kui saab juba tuttavatega koos aega veeta.

Sophia hoidis pilku grillil ja selle peal küpseval lihal. Kogu laadung oli valmis ning tõsteti erinevate kausside sisse, grillile asetati uus peale. Näljased läksid endale grill-liha näppama ja Sophia otsustas teha sama. "Ma olen juba nii näljane, seega võtan pisut süüa endale. Be right back," heitis tütarlaps veel viimase pilgu sõbrannadele enne, kui lippas kausside juurde. Ta võttis taldriku, tõstis sinna peale mõned lihatükid ja ka kanatüki, lisaks veel salatit ja tiba ketšupit. Kahvel ja nuga asetatud taldrikule, kallas ta lisaks veel ananassimahla juurde ja suundus oma laua poole tagasi.

Olles vaid mõned üksikud sammud eemal lauast, torkas talle rahva seast silma üks tuttav nägu. Kas see tõepoolest võis olla... Ethan? Mida lähemale noormees kõndis, seda rohkem Soph selles veendus. Tegu oligi noormehega. Aga mida ta siin tegi? Kuidas ta seda lubada sai? Kas tema pere maksis tõepoolest teenijale nii palju, et ta saaks lubada oma pojale seda laagrit? Noh, pole tegelikult imestada, kuna naine on nende juures juba aastaid töötanud. Sophia asetas taldriku koos topsiga lauale, saates kahele majakaaslasele taaskord ma-tulen-kohe-tagasi pilgu ning suundus Ethani poole. "Ethan, hei," tervitas neiu oma kauaaegset sõpra naeratusega ning viskus seejärel noormehele kaela. Kodus oli ta pisut oma sõprust teenija pojaga varjanud, aga siiski oli hea näha lähedast nägu ning siin ei teadnud neid keegi. "Mida sa teed siin? Kuidas sa siia said? Ära ütle, et sa mind jälitad," naeris näitsik hetkeks.

Ethan jäi hetkeks lõkke juurde seisma, üks käsi teksade taskus ja teine plastikust topsi hoidmas, silmad leekide tantsu jälgimas. Tahtmatult meenus talle algkooli teadusfestival, kus noormees meisterdas klassikaliseks muutunud vulkaani, kuid seda loomulikult enda tõlgenduses, saades selle eest esikoha, mis pani tüübi lõbusalt turtsatama. Nüüd võistleb ta põhiliselt ainult erinevatel olümpiaadidel füüsikas, keemias ja matemaatikas ning tänu heade tulemuste eest sai noormees ka stipendiumi, kuigi kandideerima õhutas Ethanit noormehe ema.
Kuulnud korraga tuttavat häält, pöördusid tüübi silmad Sophia'le, kes teda hetk hiljem juba embas. Suul kerge muie, embas tüüp neidist vastu, hoides üht kätt tema pihal ja teisega endiselt topsi, mis oli poolenisti täis. "Tsau, Soph!" tervitas Whit näitsikut vastu. Lisaks sellele, et noormehe ema töötab neidise pere heaks, on poiss aidanud tüdrukut tema kodutöödega, kuigi viimane ei ole kunagi koolis käinud, olles ainult koduõppel, kuid see ei tähenda, et sul pole kodutöid.
"Mõtlesin, et väike vaheldus kulub suvel marjaks ära. Pealegi ei saa tasuta reisile ära öelda," muigas tüüp lõbusalt, jälgides sõbrannat. "Seda kohe kindlasti mitte. Su vanemad lööksid mu maha," lisas ta.

Tasuta reis? Ah, muidugi, võimalik on ka stipendiumit saada. Asi, mida Sophia kunagi ei saaks. Ta oli küll tark, aga tavainimese kombel tark, mitte nagu Ethan. Ja oli ka asju, mida ta ei osanud. Seega stipendiumiks polnud temal küll mõtet kandideerida, aga miks peakski, kui raha on? Ta küll kahtles pisut selle koha pealt, kas kutt tuli siia laagrisse Sophia järgi, sest Ethan ju teadis, et näitsik justnimelt sinna laagrisse läks. "Sina ja sinu hea pea," kommenteeris Soph muigega, kui noormees tasuta reisi mainis. "Igatahes, mul on hea meel, et sa siin oled," lausus ta, hoides oma sooja pilku Ethanil. Ta tõepoolest mõtles seda. "Kas sa söönud oled juba? Ma pidin just sööma hakkama, aga siis nägin ma sind. Niiet tule," teatas neidis, võttes mehe käest kinni ning juhatas ta oma söögilaua poole, kus istusid Daisy ja Maya. Oli vist õige neid ka omavahel tutvustada? "Ethan, need on Daisy ja Maya," tutvustas ta oma toakaaslasi noorukile ning tegi ka vastupidise tutvustuse Daisy ja Maya suunas, "ja see on Ethan." Seejärel võttis Sophia istet pingil ja keeras end söögilaua poole, sest seal asus tema toit. Ta ootas vaid, et kutt tema kõrvale istuks. "Miks ma ei teadnud, et sa siia stipendiumile kandideerisid?" uuris Sophia õrna muigega. Ta ei olnud pahane ega midagi, aga tavaliselt Ethan räägib taolisi asju neiule.

Ethan turtsatas lõbusalt, kui Sophia mainis tema tarka pead. Noormees ei pea ennast küll targaks, ta on lihtsalt piisavalt palju tunnis tähele pannud ja piisavalt süvenult koduseid töid teinud, et mõista neid kolme ainet väga hästi. Samuti polnud tal lapsena muud teha kui õppida, oodates Sophia vanemate maja köögis enda ema. Seal nad esimest korda ka neidisega tutvusid, olles kuskil 10 aastased. "Tore teada, et kellelgi on heameel, et ma siia tulin. Kui mu vanemad välja arvata loomulikult," sõnas Ethan õrnalt õlgu kehitades. "Ei, ma mingi paar minutit tagasi jõudsin siia, aga ega mul hetkel eriti kõht tühi ka pole," raputas noormees kergelt pead, kui Sophia sööki mainis. Järgmine hetk vedas näitsik tüüpi juba kaua poole, kus ta vist ennist istus koos paari teise tüdrukuga. "Meeldiv tutvuda," sõnas Ethan vaikselt, kui neidis neid kiirelt omavahel tutvustas. Istunud Sophi kõrvale, rüüpas noormees hetkeks enda jooki, tõmmates seejärel hajameelselt sõrmedega läbi juuste, silmitsedes hetkeks kahte teist tüdrukut, Sophiat ja teisi kohalolijaid. Rahvast oli juba palju kohal.
"Ega ma ise ka ei teadnud seda enne, kui kirja sain. Mingil põhjusel arvas mu ema, et mul in vaheldust vaja tavalisest suvest, mil ma oskan ainult kasulikku tööd teha, mis mingil määral pisikest raha sisse toob ja ei oska üldse suvest rõõmu tunda, vähemalt mitte nii nagu teised. Siis ta leidis loomulikult sinu toast brošüüri ja hakkas kohe plaane hauduma," turtsatas Ethan kergelt. Täpselt tema ema moodi.

Söök oli üks peamisi põhjuseid, miks Sophia end avapeole kohale vedas. Muidugi ka see, et alati kuuldel olla ja teada saada, kus afterparty toimub. Aga nüüd, kuna Ethan siin oli, ei teadnudki Soph, kas ta jõuab sinna afterpartyle, sest tema arusaama järgi noormehele peod kuigi palju ei meeldinud. Näitsik tundis kui mingit kohustust olla Ethani kõrval täna õhtul ja millegipärast terve laagriaja. Kutt oli talle siiski väga hea sõber. "Ma arvan, et su ema tegi targa otsuse, kui sind vahelduseks majast välja saatis kuhugi troopilisele saarele lõbutsema. Ma isegi nõustun temaga, et sa ei oska väga suvest rõõmu tunda," muigas Sophia, ent ei mõelnud seda halvaga. "We're gonna have so much fun!" kilkas ta ning torkas oma kahvli jõuga liha sisse, kuna need plastikkahvlid ei tahtnud väga liha enda küljes kinni hoida ja oleks tore, kui see hammustamisel kuhugi maha või pükstele ei kukuks ja pleki ei jätaks. "Muide, mul olid seal ka Camp Liberty brožüürid. Või tundus Florence sinu ema jaoks huvitavam?" kostus neiu poolt küsimus, mis pani ta hetkeks naerma. Ethan ei olnud vormilt nii treenitud, kui mõni teine, kes uhkelt musklite ja sixpackiga ringi käis. Osad tüdrukud juba aelesid peol selliste kaelas. Äkki arvas tema ema, kutt peaks oma vormi treenima või miskit?

Lucas vedas ennast ka avapeole kohale. Ta vaatas siinset rahvast ja ohkas. Vähe inimesi oli praegu kohal. Kutt jalutas ühe poisi juurde, kes salatit sõi. Luc istus ta kõrvale ''Jou.'' tervitas ta kutti naeratades. See poiss tundus nii üksik siin enda salatiga.

Adrian oli juba poole ära suutnud süüa, kuigi selles polnud midagi uut. Et kõht täis saada, oli vaja ikka paras ports süüa. Mingi aja pärast istus talle keegi juurde, eks ta oli ka üls florence laagrilistest. "Tervist," noogutas ta rahulikult ja mugis edasi. Mitte, et talle seltskond poleks huvi pakkunud, lihtsalt see kergelt korisev kõht ei andnud märku, et Addy võiks vahepeal pausi pidada. "Kust sa tuled ka ja mis sind siia tõi?" päris ta nii uudishimust.